01 detsember 2024

0194 Kõik lõpetud! Ja hinge heitnud

 


Martin Lipu varasem tekst 1894KKWL-s on mõnede väikeste erinevustega, rohkem 4. salmis:


Siin paistab silma see, et piiblitsitaadis on pandud lõunaeestikeelselt 'pääd' (ja Martin Lipp ju Tartust lõuna pool Nõos tegutses), mis tolleaegsetes standardsetes tõlgetes oli põhjaeestikeelselt 'pead'. Mis puudutab laulutekste, siis on mulle teadmata, kas 1899ULR variantide erinevused võrreldes 1894KKWL-ga on tehtud Martin Lipu enda või kellegi teise poolt.

1909TTKLR variant on otsene tõlge tartumaa keelde, ainsa erinevusena jäi silma 3. salmi rida "Ei nüüd mu patu Wõi mino pääle kaibata."

1991KLPR: nr. 91.

Teise pildi allikas: digitaalarhiiv DIGAR.

0193 Kas sureb nii mu kõigearmsam elu?

 


3. salmis on 1899ULR-s 'Saaroni roos'.

1899EMRLR variant on lühem ja paistab, et 1938ULR (1899ULR) variant on sellega võrreldes tugevalt ümber tehtud, lõpp täitsa uueks:

0192 Wiis jõge on, kust elu joon

 


Selles 1938ULR variandis on ilmselt trükiviga 3. salmis: sõna 'teoks' ehk Jeesuse piin on mulle teoks -- see mõte ei paista kuidagi sobivat, ilmselt on mõeldud ikkagi 'toeks', nagu on ka 1899ULR variandis. Tegin pildil digitaalselt paranduse, et oleks õige variant.

1899EMRLR variant on natuke erinev, väga otsese erinevusega just 3. salmis:


Tänapäevastes lauludes ei laulda enam usuvõitlustest, mis on sajandeid olnud tavaline ja tõeline, seega peab vist järeldama, et sellise asjaga enam ka ei tegeleta. See tähendab omakorda, et nii himudele kui lihale ja verele antakse lihtsalt järgi, vaadates enda ümber teiste peale, kes samamoodi toimivad, mitte Jumala sõna peale. On selge, et oma võitlustest liha ja verega, mis tegutsevad Jumala Vaimu vastu (kui see inimeses ikka on) ei saa rääkida puhta südamega ja silmakirjalik olemata, kui seda võitlust kas pole või sellele pattu tehes pidevalt alla jäädakse. Kui sageli juhtub, et kristlased omavahel rääkides võivad tunnistada, et nad on patu vastu võidelnud ja ka (püsivalt, lõplikult!) võitjaks jäänud? Tasub meenutada Ilm 20:12. Ajastu meie ümber on selline, et see on varasema ajaga võrreldes toonud juurde palju kiusatusi, seega peaks see võitlus olema tunduvalt suurem ja sellest peaks palju rohkem lauldama ja kirjutatama, ka laule kirjutatama. Tegelikkus on aga rohkem kui pöördvõrdeliselt vastupidine ja see vaikimine on ähvardav märk suurest sisemisest ärataganemisest puhtast ja pühast elust, oma tahtest loobumisest (Jumala tahte kasuks), kuulekusest Jumalale jne. Nii paistavadki need lihtsad vanad laulud ajatute ja tähtsate märgutuledena, meeldetuletustena tänasesse päeva ja ehk ka tulevikku.

Selle laulu autoriks on hymnary.org andmetel Erasmus Alber, u. 1500-1553. Samuti on seal viide ingliskeelsele tõlkele pealkirjaga "Five wells I know from which do flow peace, hope, joy and salvation".

In Deutsch: Fünf Brünnlein sind.